Elus terved. Püüan anda kiire ülevaate mis meiega vahepeal toimunud on. Elasime kuni eilseni Mt Maunganuis. Tore hostel, mis sai päris koduseks. Peamised pikemaajalised elanikud olid surfarid, oli ka neid kes töötasid seal läheduses. Mount Maunganui on väga ilus koht pikaajalisemaks peatumiseks. Kaunis rand 500m hostelist, sadam jahtidega, mägi, kust avaneb väga ilus vaade, suurepärased inimesed, kes on justkui pereks saanud.
Käisime kaks korda kalal. Kahjuks oli meil vist liiga suur konks. Tundsin kuidas need kavalad kalakesed sööta näksivad, aga konksu otsa minna ei taha. Tiiu õpetas kõigile kalastamistantse:D.
Palju pidusid ja rannas chillimist, koos kokkamist ja erinevate maade toitude proovimist. Seal olles aeg justkui lendas.
Mari:
Nädal enne meie Mountist lahkumist tahtis Martina edasi minna. Mina olin juba end Kaimaisse matkama lubanud. Tiiu oli lubanud Martinaga häälega minna ja sp Martina ei ostnud bussipiletit. Järgmisel päeval oleks see pilet topelt kallis olnud.
Nii läkski siis .. Hommikul jätsime Tiiu ja Martinaga hüvasti ning läksime Danny (UK) ja Marceloga(Tšiili) matkama. Kaimai rahvuspark peaks olema selle piirkonna suurim, kuid info selle pargi matkaradade kohta oli väga minimaalne. Esimesest, Mounti i-punktist saime vastuse, et soovitatakse alustada Katikatist, järgmisest i-punktist Taurangast, kust tahtsime ka bussipileteid osta vastati, et peame Waihist alustama. Waihis tuli aga välja see, et rajad algavad 5-7 km kauguselt. Bookisime endale ka hüti ööseks. Bussiliiklust selles suunas kahjuks ei olnud ja pidime esimest korda hääletama. Uskumatu on see, et olenemata vihmast ja sellest, et me märjad olime, oli max aeg u. 5 min kui kätt püsti hoidsime.
/ ilmaennustus ütles, et pärastlõunal läheb ilm paremaks ning et järgmine päev on ilus päikesepaisteline. Danny pidi 4 päeva pärast koju lendama, sp ei saanud paremat ilma ootama jääda. Ja meile kolmele meeldis vihm/
Esimene rada paistis nii huvitav. Raja alguses olid pisikesed rippsillad, millelt võis näha jõe orgu ning lopsaka taimkattega mägesid. Jõe vesi oli nii puhas. Läbipaistev, helesinine ja vahutas. Valisime pikima raja, mis meid ööseks hütti viiks. Lugesime raja kirjeldust ning see ütles, et suure vihmaga ei soovitata seda läbida. Me olime suureks seikluseks valmis ning ei hoolinud sellisest pisiasjast. Kõndisime pisut edasi ja oh sa mu meie.. aed ja lindid ees: DANGER!DANGER! Näha oli, et rada läks mööda max meetrist kaljuserva, kuid ei paistnud miskit nii hirmutavat. Vaatasime üksteisele otsa ning ma hüppasin esimesena üle aia, poisid järgi. Kõndisime pisut. Paar puud olid ülevalt kaljuservalt alla kukkunud ning teepeal ees, kuid meil õnnestus nende alt ettevaatlikult läbi minna. Mõne aja pärast muutus rada läbimatuks. Liialt mõtlematu oleks olnud oma eluga riskida. Pöörasime tagasi.
Pidime võtma järgmise raja,mis meid sinna hütti viiks, kuid see oli kuskil 10 km kaugusel. Alustasime hääletamist ja ei läinudki kaua kui juba uue raja alguses olime. Vihma sadas ja korralikult. Ei paistnud kuskilt sellele lõppu tulevat.
Pisikesed metsarajad ülesmäge olid nagu mudajõed. Kõndisime, mina kõige ees..kui kuulsin täpselt enda kõrval metssiga häälitsemas. Kutid, kes olid pisut kaugemal, arvasid, et kiljusin niisama. Mõne aja pärast häälitses põssa uuesti ja ka kuttidel hakkas ka kõhe, sest ta oli nii nii lähedal. Üldiselt siin nii lihtsalt metsloomi ei kohta, v.a opossumid.
Kui kohale jõudsime leidsime eest hüti in the middle of nowhere, ilma elektrita ja tule tegemise võimaluseta. Mitu päeva oli sadanud ja väga raske oli leida kuivi puid tule tegemiseks. Õhtusöögiks olime valinud vorstikesed, mis kohe kindlasti vajasid tuld. Olime väga näljased. Ikka sadas. Leidisin katuseplaadid, mõtlesin kasutada neid verandal tule tegemiseks. Kui neid liigutasin, oh üllatust.. metsakuiv. Saime alustuseks pisut materjali. Siinsed puud ei põle nii hästi, üsna raske on lõket teha, eriti vihmaga. Aga lõpuks saime kolmepeale hakkama.
Verandalt avanes suurepärane vaade täiskuule, korraks läks taevas selgeks ja nii palju tähti tuli välja. Kuulsime palju palju veidraid hääli ja nägime metskassi.
Järgmine päev pidime sama teedpidi tagasi minema, kuna teised rajad olid kõrge veetaseme tõttu läbimatud.
Hääletasime Katikatisse ning läksime oma metsariietega restorani veini jooma. Õhtuks olime surmväsinud, kuid õnnelikud kogemuse üle. Poisid ei olnud varem sedasi matkanud. Marcelo hakkas mind MacGiveriks kutsuma.
Ühtegi pilti sellest matkast ei ole, kuna suutsime Danny fotoka ära kaotada.
Tiiu ja Martina Rotoruas
Pidime kohe hommikul varakult teele asuma, nii igaksjuhuks, et pimeda peale ei jääks. Pressisin oma asjad ühte kotti kokku, et oleks kergem hääletada ja olin valmis minema. Kolme tunni pärast oli Martina ka oma hädavajalikud asjad korda ajanud ning oli oma seitsme kotiga minekuvalmis. Päris naljakas vaatepilt. Iga kord, kui keegi peatus pidin kinnitama, et mu sisetunne ütleb, et see ei ole vägistaja. Nalja sai. Autojuhid olid ägedad, Martina veel ägedam.
Mädamunahaisuses Rotouruas ööbisime loodusliku kuumaveebasseiniga hostelis. Parim selle juures oli see, et sain Marile vihmasesse metsa sõnumi saata ja seda pisiasja mainida. Järgmise päeval läksime WAI-O-TAPU Thermal Wonderlandi (meie toast ühe saksa kutiga, kellel oli aouto).Vihma sadas aga ikka oli ilus. Pm see on üks suur vulkaaniline ala, kus on geisrid, metsikult auravaid auke, kokkuvarisenud kraatreid, mulisevaid mudaauke. Vesi on värvline. Nt neoonroheline,- oranž või erk kollane. Väga lahe koht, mis igati vääris oma suht kallist piletihinda.
Õhtul vaatasime linna läbi. Täiesti normaalne oli, kui jalutasid pargis ja keset teed olid augud, kus muda mulises. Terve linn on täis väikseid auravaid veekogusid. Käisime ka maooride kristlikus kirikus ja nende näidiskülas, mis oli küll juba suletud aga ühe dollari eest võisime niisama ringi vaadata.
Äge oli veel see, et täpselt minu kõrvalvoodisse tuli ööbima uus tüdruk, kes oli nii õnnelik, kui kuulis, et mu nimi on Tiiu. Ütles, et ta nägi külmkapis piimapudelit, mille peale oli kirjutatud Tiiu and Martina ning teadis kohe, et ju keegi siit hostelist on Eestist. Ühesõnaga ta on kanada-eestlane ja ta rääkis puhtalt Eesti keel. Elin on sakut ning ta oli ka 98 a Tagametsa laagris. Milline kokkusattumus.
Mounti tagasi hääletamine läks kergelt. Inglise hullude poismeestega sain linnast välja ning habemega kalastajaga, kes ei tahtnud alguses mind peale võtta, kuna arvas, et näeb nii jube välja, et hirmutab mind. Sain otse Mounti, oma hosteli ette.
Kuna Mountis tööd ei leidnud, siis otsustasime, et ei ole mõtet seal niisama chillida. On aeg edasi liikuda..
Hääletades saime pm otse Taurangasse, kust on 3 km Mounti. /Teepeal saime ülevaate kohalikest gängidest, kuna mees kellega sõitsime kuulus ka ühte aga ohutusse. Kohalikelt gängi liikmetelt võetakse passid ära, et nad ei saaks minna välismaale pättusi tegema. Kui maja ees elektriliinidel ripuvad tossud, siis sellest majast on võimalik kivi osta./ Kuna bussipeatust lähedusse ei jäänud ja takso nr-it meil ka polnud, hakkasime siis oma suurte kottidega astuma. Olime mingi 45 min käinud ja vahepeal šokolaadipikniku teinud kui üks auto jäi seisma ja küsis kas vajame küüti. Ooo jaaa.. .
Kohale jõudes oli nii hea meel kõiki näha!!!! Tundsin nagu oleks koju tulnud.
Käisime lõpuks Mounti otsas päikseloojangut vaatamas. Päkapikumütsid peas. Kaasas enda tehtud leib (teie mõistes teradega sai), moos ja vein.
Kohalikud tähistavad jõule 25ndal, meie hostel aga 24dal. Toimus suur BBQ pidu. Üllatuseks oli üks keemiline pulber, mis segades veega tekitas lumehelbeid meenutavaid tükke. Kõik olid nii rahul:D. Kokkasime Tiiuga terve päeva, tegime hapukapsast, heeringasalatit ja Napoleonikooki. Peale sööki ja chilli hostelis mindi kohalikku baari ja siis randa. Lõke, avar tähistaevas, merekohin, soe õhk ja hispaaniakeelne muusika kitarri saatel. Ilus punkt meie esimesele jõululaupäevale. Kuid kahjuks ei tulnud jõulutunnet..
Paar päeva enne jõululaupäeva läks meie sõbranje Martina randa jooksma.. peitis oma plätud põõsasse ja jooksis paljajalu. Kui joostud sai, ei suutnud ta meenutada millise ranna sissepääsu juurde ta oma plätud jättis. Rand on siin väga pikk, kuni 10km. Väljas hakkas juba pimedaks minema.. pöördus siis lõpuks ühe mehe (Tony) poole, kes pildistas rannas ja ütles, et ta on eksinud ning ei suuda oma plätusid leida. Mees oli väga abivalmis ja kutsus ta oma ema majja, kust võtsid auto ning hakkasid ranna sissepääse ükshaaval läbi käima kuni lõpuks leidsid Matina plätud. Ilusti hostelisse jõudnud, kutsuti Martinat ühinema nende perega jõululaupäeval ning soovi korral võis ta ka sõbra kaasa võtta. Martina võttis 2.
25nda hommikul kell 10.15 ootas meid auto maja ees, mis viis meid linnast välja Omakotowasse. Armas väike linnake lahe kaldal. Maja asus u 25m kaldast ja pisut kõrgemal, et verandalt avanes suurepärane vaade merele. Väga rahulik ja vaikne kohake. Pere oli väga kena, kõik võtsid meid justkui kui omasid. Jõule tähistati Tony õe juures. Kohal olid vanaema, vanatädi, mehe naine ja ta naise ema + pereema,-isa ja 2 last. Väljas oli väga kuum, üle 30 kraadi. Süüakse siin kergeid toite, erinevaid kalu, salateid. Isegi magustoidud on väga kerged, värsked ja puuviljarohked. Nende jaoks ei ole jõulud nii olulise tähtsusega, kuid veedetakse siiski pere ringis. Kogu pere oli palju reisinud. / Sellel perel oli väga omapärane traditsioon. Kui Tony ja ta 6 õde-venda nooremad olid, saadeti nad jõululaupäeval välja võõraid otsima, et kutsuda neid perega ühinema. /
Martina läks edasi Gisborni ja lõunasaarele. Meie aga alustasime oma surfiõpingutega. Õpetajateks Marcelo Tšiilist- disainer, enamasti siin rannas ei surfa, sest see on liiga igav tema jaoks ja Jaime Mehhikost, väga hea advokaadist kite-surfar, kuid kuna siin varustust laenata ei saa ja osta liiga kallis, siis surfab. Praeguseks oleme juba 4 päeva järest sõitnud. Eile käisime pearannas, kus oli Coca Cola üritus. Palju esinejaid ja erinevaid atraktsioone. Saime lõpuks rannas võrku mängida. Käisime ka kalju pealt vettehüppeid tegemas. Kalju oli kuskil 8-10 m kõrge ja all vahutav vesi, mis peksis vastu kaljusid. Meie ees hüppas poiss kellel oli selg verine:S. Tiiu hüppas 3x, ma ühe.
Hilisõhtune rand täiskuuga, mis peegeldas ookeanil. Avar selge taevas ja nii palju tähti. Shaggy oma boys-idega (palli moodi asjad nööri otsas, pimedas põlesid erinevates värvides) ja muusikapall minimaga. Kui sensuaalne võib ikka naise siluett olla-arutasime selle üle pikalt! Üks tüdruk tantsis rannas kuupaistel niiet näha oli vaid siluett, taustaks suur suur kuu ja tema sära ookeanil.
Teise nädala veetsime korteris. Jagasime seda kuttidega Argentiinast ja Brasiiliast. Käisime kohalikus baaris ja pärast sattusime housepartyle. Noored kasutavad pidutsedes väga palju mõnuaineid.
Aasta viimasel päeval ärkasime varem, et surfata päiksetõusus. Mõte oli hiilgav. 4.35 ülesse, asjad kaasa ja randa. Ainult lained olid puudu. Sellest olenemata oli kõik super.
Uusaastapidu. Alustasime hostelis, edasi randa. Seal esinesid bändid ja toimus ilutulestik. Kogu Mount oli paksult inimesi täis. Pidu lõppes juba kell 1.00. Avalikult joomine on rangelt keelatud. Väga palju housepartysi, kuhu võisid lihtsalt sisse hüpata.
Pidime 1. jaanuaril lahkuma, kuid lahkusime 2. Esimese uusaasta päeva veetsime rannas. Viimane surf enne lahkumist. Õhtul tagasi randa, et teha väike ärasaatmispidu. Peale meie lahkusid ka meie kolm sõpra. Eriline õhtu. Palju rahvast kogunes kokku. Tavaliselt on palju erinevaid seltskondi(hispaania keelt kõnelevad, sakslased jm), kuid seekord oli teisiti. Jäime väikse seltskonnaga kauemaks. Kitarr asendus Shaggy muusikapalliga, kust kostus minima. Täiskuu. Boysid. Väike maadlus Tuuxuga rannas liiva sees pärast seda kui kodused olid talle heistanud (oli õnnest lõhki minemas) + slow motion kaklus:D. Käisime ujumas, täiskuu traditsioonide kohaselt. Tants rannas. Tuli välja, et üks Mike meie hostelist sõidab ka hommikul Napieri ja hea meelega võtab meid kaasa. Kuna kellelgi kiiret ei olnud, siis mõtlesime hommikul kõik koos veel vettehüppeid tegema minna. Mike teadis ka ühte kõrgemat kohta. Tehtud ja hüvasti jäetud..
..algaski meie kolme teekond Napieri. Esimeseks peatuseks oli juga WelcomeBay lähedal, kust oli võimalik teha tarsanikiigega vettehüppeid. Paistis hirmsam kui kaljult hüppamine. Tiiu ja Mike tegid ära. Ma tegin nõks madalamalt, paistab et ei ole minu teema või pean sellega veel harjuma. Nii ilus oli seal, justkui vihmametsas. Piknik. Järgmiseks peatuseks Taupo lähedal asuvad kuumaveeallikad, mis suubuvad jõkke. Jões saad ise liikudes vee temperatuuri reguleerida. Olekski võinud sinna jääda. Noored armastavad seal pidutsemas käia. Kell oli liiga palju ja väljas oli suht pime. Pidime kuskile ööbima jääma. Õnneks oli Mike´l telk. Maastik peale Taupot läheb väga mägiseks ja taimestik kiduraks, peatumispaiku enamasti ei ole. Leidsime ühe teeotsa ja ideaalse koha telgi püstitamiseks, kuid teisel pool maanteed seisid autod, kes jälgisid meid. Creepy, ots ringi ja edasi.. kuni lõpuks leidsime hea koha. Tegime Tiiuga lõkke, Mike õhtusöögi. Tal on lihtsalt nii nii hea hääl ja oskab nii nii hästi kitarri mängida! Suur kuu taevas vaatasime, et kuu paistab eriti valgelt.. tegelikult tuli politsei kohale, kuna mets on väga kuiv ja lõket ei tohiks teha. Olid väga sõbralikud ja lubasid meil sinna telkima jääda, kui lõkke ära kustutame. Hommikul olid auto võtmed kadunud:D. Otsisime igalt poolt ja nii mitu korda. Mike murdis auto ukse lahti ja oh üllatust võtmed olid autos. Autos oli tuli nii kaua põlenud, et aku oli tühjaks saanud. Saime autot käima lükata.
Jõudsime ilusti Napieri, kahjuks Mike pidi jätkama oma trippi Wellingtoni.
Üteldakse, et aasta esimesed 12 päeva tähendavad ülejäänud 12 kuud. Viimasel ajal oleme Tiiuga üsna tihti maininud, et armastame oma elu. Aasta esimesed päevad on ideaalsed olnud. Ei oskaks palju rohkem tahtagi. Pole raskusi millest üle ei saaks. Peale mõõna tuleb tõus ja vastupidi. Oleme valmis seiklusteks ja väljakutseteks ning kavatseme ära kasutada kõik võimalused, mis elul meile pakkuda on. Kui endasse usud, ei ole miskit siin maailmas võimatu.
.JPG)
