8-10 nov reisisime Istanbul-Abu Dhabi- Sidney- Auckland

Enne reisi meil kummalgi mingit hirmu sees ei olnud. Mainisin, et Caglari kodu oli lennujaamaga võrreldes teises linna otsas. Kuna oli pühapäev, siis nad arvasid, et erilist ajavaru meil vaja ei ole ja hakkasime kuskil 5.20 tulema, lennuk läks 20.15. olime jõudnud kuskilt 10-15 min sõita kui Caglari ema helistas ja ütles, et kellegi punane Samsungi tel oli sinna jäänud- Tiiu telefon. Niisiis tagasi!!! Telefon toodud, suund kiiresti lennujaama poole tagasi aga ees ootas meid ummik. Pm sõitsime üle 30min sinna kohta kus ringi pöörasime ja ummik oli veel päris pikalt edasigi.. peaaegu 2 tundi oli jäänud lennuki stardini ja me olime ikka veel ummikus:S ja meil oli nii nii pikalt veel sõita. Peas käisid igasugused mõtted. Hakkasime üsna närviliseks muutuma ja süda puperdas jubedalt. Varsti rääkisime juba suhteliselt reaalselt sellest, et mis saab siis kui peaksime lennukist maha jääma. Aga õnneks viimasel hetkel saime ummikust välja ja täie itsiga Ataturki poole. Poisid tulid meiega sisse kaasa ja aitasid kiiresti check in-i ära teha (suur lennujaam). Ikkagi.. me polnud ammu nii suurt pinget tundnud kui seal lennujaamas, süda käis nii nii kiiresti. Jätsime hüvasti ja olimegi omapead.. Järgmine peatus Abu Dhabi. Asjaajamise kultuur vapsee võõras meile. Aega on neil küll seal, räägivad vahepeal omavahel juttu ja siis toksivad paar tähte arvutisse jne. Lennujaam oli vinge, kõik sümeetriline ja plaatidega kaetud. Selle maa rikkus oli lennujaamast näha. Saime korra netti ja bookisime hosteli U-M´l. Sydney. Lendasime sinna Ethiad´iga. Kõige fäänsim lennuk, millega lennanud olen, suured telekad igal ühel ja pult(meenutas mängukonsooli). Saime igasuguseid filme ja tv saateid vaadata, mänge mängida ning igal võimalikul moel kaardil meie asukohta vaadata. Pikim lend, 14 h ja 30 min. Natuke veel meie sihtkohta. Lennukist tundus Austraalia ka nii nii ahvatlev! Kiiresti kiiresti vahetasime lendu.. ..ja Aucklandi. Ainus lend kus pidime Tiiuga eraldi istuma. Minu kõrvale istus kohalik noormees, kellelt sain palju infot. Lubas millalgi ka linna näidata. Ei läinudki kaua, st kuskil 3h kui hakkas meie kaunis ja kauaoodatud Uus-Meremaa paistma. Pole ime, et teda pika valge pilve maaks kutsutakse. Seda ta ka on. Ülevalt avanes niii nii uskumatu vaade. Mõne aja pärast tegimegi oma esimesed sammud UM pinnal. Kõik oli ideaalne. Mõlemal käis pea ringi.. ei teadnud, kas lendamisest või suurest õnnest.