coromandel

17. nov Hosteli ümbrus oli väga kena!! Batuudil hüpates avanes ülevalt päris hea vaade. Saime seal hostelis tasuta pesu pesta, kasutasime võimalust. Meil oli pikk tee veel ees. Kitsas, kurviline ning pidevalt üles-alla viiv..sõitsime mööda rannajoont ja vaated olid koguaeg vapustavad. Järjekordselt tegime pikniku, sest piirkond ei olnud asustatud. Väga palju pingikesi looduskaunites kohtades. Tiiu sai kalamehega jutule, et kui kala saavad siis saab ise selle välja tõmmata. Kahjuks ei jõudnud ära oodata. Sõitsime edasi Flecher Bay´sse, mis asub päris Coromandeli poolsaare tipus. Saime endale eraldi maja(kedagi teist lihtsalt ei olnud), merest 500m kaugusel, teistes ilmakaartes laiusid mäed. Selle hosteli omanikud pidasid farmi, kus oli palju lehmi ja lambaid- selline maa õhkkond(loomade häälitsused). Coromandeli linna I Site´st üteldi valesti või saime valesti aru, et poolsaare tipus peaks ka poode olema. Kahjuks ei olnud peale Carville´t (seal oli üks vanimaid, kallimaid ja väiksemaid poode Coromandelis) enam miskit. Meil oli pisut süüa, mis oli eilsest järgi jäänud. Mainisime seda kui omanik meile grilli pakkus kasutada. Selle peale tuli mees mõne aja pärast tagasi, käes grillitud liha ja kana, erinevaid nuudleid, leiba ja isegi võid. Tahtmata selle eest miskit vastu. Uskumatu kui kenad siin inimesed on. Meie, eurooplased ei ole sellega absoluutselt harjunud, iga kord kui keegi nii hea su vastu on siis kujutad ette mida ta vastu võiks tahta. Aga ei ..nad ongi sellised. Enne magamaminekut tegime pisikese jalutuskäigu mereäärde. Vaatasime tumedat merd ja oh sa mu meie! Meri helendas.. saime näha tumedat lainet, mis randa jõudis. Mõtlesime algul, et need on need mereelukad, kes ka filmis „The Beach“ eksisteerisid, kuid ei.. need olid imetillukesed fosfori tükid.