coromandel

18. nov Tahtsime varakult matkama minna, et näeks päikesetõusu. Kahjuks ei näinud, sest pilvi oli üsna palju ning uni oli niiii magus. Alustasime oma matka sombuse ilmaga, varahommikul oli sadanud. Vaated olid head ja kohtasime oma teel palju lambaid. Kaks tallekest juhatasid meile mõnda aega isegi teed. Leidsime ühe imearmsa kohakese, kus pisike mägijõgi suubus merre. Paistis väike lahesopike, mis oli ääristatud väga heade ronimiskaljudega. Ma ei tea siiani, mis kivimiga tegu oli, kuid proovin välja uurida. Oli selline must ja tugev, paljude liigendustega ning vee poolt pisut kulutatud, et väga hea oli haarata. Olime kaua aega tahtnud juba lõket teha, aga tuule, niiskete ja raskesti sütitavate materjalide ning „õigel ajal“ alanud vihmasaju tõttu muutus see võimatuks. Ronisime kaljuprakku varju ja pidasime piknikku. Kohe kui lõpetasime muutus ilm ilusamaks kui kunagi varem. Hämmastav. Nägime seda piirkonda nüüd ka teises valguses. Taimed on siin justnagu džunglis, väga eksootilised, kuid vahel eksib ka mõni mänd või muu okaspuu vahele ära. Äraminnes kohtasime juhuslikult ühte Eesti poissi, kes reisis ühe prantslasega. Väga harva juhtub nii, et eestlased omavahel sedasi kohtuvad. Meie maast ei ole muideks peaaegu keegi kuulnud. Isegi sakslased teevad suure näo pähe kui „Estoniat“ kuulevad. Kui ütled Estland, siis mõni saab ikka õnneks aru ka aga uskumatu või mis?!? Tunneme end kui mingid misjonärid, kes levitavad sõna Eesti olemasolust. Pm üle ühe inimese kuuleme seda, et „oh, sa oled esimene eestlane, keda ma tean“ Õhtul jõudsime väga pisikesse hostelisse, justnagu kellegi koju.