Hääletades saime pm otse Taurangasse, kust on 3 km Mounti. /Teepeal saime ülevaate kohalikest gängidest, kuna mees kellega sõitsime kuulus ka ühte aga ohutusse. Kohalikelt gängi liikmetelt võetakse passid ära, et nad ei saaks minna välismaale pättusi tegema. Kui maja ees elektriliinidel ripuvad tossud, siis sellest majast on võimalik kivi osta./ Kuna bussipeatust lähedusse ei jäänud ja takso nr-it meil ka polnud, hakkasime siis oma suurte kottidega astuma. Olime mingi 45 min käinud ja vahepeal šokolaadipikniku teinud kui üks auto jäi seisma ja küsis kas vajame küüti. Ooo jaaa.. .
Kohale jõudes oli nii hea meel kõiki näha!!!! Tundsin nagu oleks koju tulnud.
Käisime lõpuks Mounti otsas päikseloojangut vaatamas. Päkapikumütsid peas. Kaasas enda tehtud leib (teie mõistes teradega sai), moos ja vein.
Kohalikud tähistavad jõule 25ndal, meie hostel aga 24dal. Toimus suur BBQ pidu. Üllatuseks oli üks keemiline pulber, mis segades veega tekitas lumehelbeid meenutavaid tükke. Kõik olid nii rahul:D. Kokkasime Tiiuga terve päeva, tegime hapukapsast, heeringasalatit ja Napoleonikooki. Peale sööki ja chilli hostelis mindi kohalikku baari ja siis randa. Lõke, avar tähistaevas, merekohin, soe õhk ja hispaaniakeelne muusika kitarri saatel. Ilus punkt meie esimesele jõululaupäevale. Kuid kahjuks ei tulnud jõulutunnet..
Paar päeva enne jõululaupäeva läks meie sõbranje Martina randa jooksma.. peitis oma plätud põõsasse ja jooksis paljajalu. Kui joostud sai, ei suutnud ta meenutada millise ranna sissepääsu juurde ta oma plätud jättis. Rand on siin väga pikk, kuni 10km. Väljas hakkas juba pimedaks minema.. pöördus siis lõpuks ühe mehe (Tony) poole, kes pildistas rannas ja ütles, et ta on eksinud ning ei suuda oma plätusid leida. Mees oli väga abivalmis ja kutsus ta oma ema majja, kust võtsid auto ning hakkasid ranna sissepääse ükshaaval läbi käima kuni lõpuks leidsid Matina plätud. Ilusti hostelisse jõudnud, kutsuti Martinat ühinema nende perega jõululaupäeval ning soovi korral võis ta ka sõbra kaasa võtta. Martina võttis 2.
25nda hommikul kell 10.15 ootas meid auto maja ees, mis viis meid linnast välja Omakotowasse. Armas väike linnake lahe kaldal. Maja asus u 25m kaldast ja pisut kõrgemal, et verandalt avanes suurepärane vaade merele. Väga rahulik ja vaikne kohake. Pere oli väga kena, kõik võtsid meid justkui kui omasid. Jõule tähistati Tony õe juures. Kohal olid vanaema, vanatädi, mehe naine ja ta naise ema + pereema,-isa ja 2 last. Väljas oli väga kuum, üle 30 kraadi. Süüakse siin kergeid toite, erinevaid kalu, salateid. Isegi magustoidud on väga kerged, värsked ja puuviljarohked. Nende jaoks ei ole jõulud nii olulise tähtsusega, kuid veedetakse siiski pere ringis. Kogu pere oli palju reisinud. / Sellel perel oli väga omapärane traditsioon. Kui Tony ja ta 6 õde-venda nooremad olid, saadeti nad jõululaupäeval välja võõraid otsima, et kutsuda neid perega ühinema. /
Martina läks edasi Gisborni ja lõunasaarele. Meie aga alustasime oma surfiõpingutega. Õpetajateks Marcelo Tšiilist- disainer, enamasti siin rannas ei surfa, sest see on liiga igav tema jaoks ja Jaime Mehhikost, väga hea advokaadist kite-surfar, kuid kuna siin varustust laenata ei saa ja osta liiga kallis, siis surfab. Praeguseks oleme juba 4 päeva järest sõitnud. Eile käisime pearannas, kus oli Coca Cola üritus. Palju esinejaid ja erinevaid atraktsioone. Saime lõpuks rannas võrku mängida. Käisime ka kalju pealt vettehüppeid tegemas. Kalju oli kuskil 8-10 m kõrge ja all vahutav vesi, mis peksis vastu kaljusid. Meie ees hüppas poiss kellel oli selg verine:S. Tiiu hüppas 3x, ma ühe.
Hilisõhtune rand täiskuuga, mis peegeldas ookeanil. Avar selge taevas ja nii palju tähti. Shaggy oma boys-idega (palli moodi asjad nööri otsas, pimedas põlesid erinevates värvides) ja muusikapall minimaga. Kui sensuaalne võib ikka naise siluett olla-arutasime selle üle pikalt! Üks tüdruk tantsis rannas kuupaistel niiet näha oli vaid siluett, taustaks suur suur kuu ja tema sära ookeanil.
Teise nädala veetsime korteris. Jagasime seda kuttidega Argentiinast ja Brasiiliast. Käisime kohalikus baaris ja pärast sattusime housepartyle. Noored kasutavad pidutsedes väga palju mõnuaineid.
Aasta viimasel päeval ärkasime varem, et surfata päiksetõusus. Mõte oli hiilgav. 4.35 ülesse, asjad kaasa ja randa. Ainult lained olid puudu. Sellest olenemata oli kõik super.
Uusaastapidu. Alustasime hostelis, edasi randa. Seal esinesid bändid ja toimus ilutulestik. Kogu Mount oli paksult inimesi täis. Pidu lõppes juba kell 1.00. Avalikult joomine on rangelt keelatud. Väga palju housepartysi, kuhu võisid lihtsalt sisse hüpata.
Pidime 1. jaanuaril lahkuma, kuid lahkusime 2. Esimese uusaasta päeva veetsime rannas. Viimane surf enne lahkumist. Õhtul tagasi randa, et teha väike ärasaatmispidu. Peale meie lahkusid ka meie kolm sõpra. Eriline õhtu. Palju rahvast kogunes kokku. Tavaliselt on palju erinevaid seltskondi(hispaania keelt kõnelevad, sakslased jm), kuid seekord oli teisiti. Jäime väikse seltskonnaga kauemaks. Kitarr asendus Shaggy muusikapalliga, kust kostus minima. Täiskuu. Boysid. Väike maadlus Tuuxuga rannas liiva sees pärast seda kui kodused olid talle heistanud (oli õnnest lõhki minemas) + slow motion kaklus:D. Käisime ujumas, täiskuu traditsioonide kohaselt. Tants rannas. Tuli välja, et üks Mike meie hostelist sõidab ka hommikul Napieri ja hea meelega võtab meid kaasa. Kuna kellelgi kiiret ei olnud, siis mõtlesime hommikul kõik koos veel vettehüppeid tegema minna. Mike teadis ka ühte kõrgemat kohta. Tehtud ja hüvasti jäetud..
..algaski meie kolme teekond Napieri. Esimeseks peatuseks oli juga WelcomeBay lähedal, kust oli võimalik teha tarsanikiigega vettehüppeid. Paistis hirmsam kui kaljult hüppamine. Tiiu ja Mike tegid ära. Ma tegin nõks madalamalt, paistab et ei ole minu teema või pean sellega veel harjuma. Nii ilus oli seal, justkui vihmametsas. Piknik. Järgmiseks peatuseks Taupo lähedal asuvad kuumaveeallikad, mis suubuvad jõkke. Jões saad ise liikudes vee temperatuuri reguleerida. Olekski võinud sinna jääda. Noored armastavad seal pidutsemas käia. Kell oli liiga palju ja väljas oli suht pime. Pidime kuskile ööbima jääma. Õnneks oli Mike´l telk. Maastik peale Taupot läheb väga mägiseks ja taimestik kiduraks, peatumispaiku enamasti ei ole. Leidsime ühe teeotsa ja ideaalse koha telgi püstitamiseks, kuid teisel pool maanteed seisid autod, kes jälgisid meid. Creepy, ots ringi ja edasi.. kuni lõpuks leidsime hea koha. Tegime Tiiuga lõkke, Mike õhtusöögi. Tal on lihtsalt nii nii hea hääl ja oskab nii nii hästi kitarri mängida! Suur kuu taevas vaatasime, et kuu paistab eriti valgelt.. tegelikult tuli politsei kohale, kuna mets on väga kuiv ja lõket ei tohiks teha. Olid väga sõbralikud ja lubasid meil sinna telkima jääda, kui lõkke ära kustutame. Hommikul olid auto võtmed kadunud:D. Otsisime igalt poolt ja nii mitu korda. Mike murdis auto ukse lahti ja oh üllatust võtmed olid autos. Autos oli tuli nii kaua põlenud, et aku oli tühjaks saanud. Saime autot käima lükata.
Jõudsime ilusti Napieri, kahjuks Mike pidi jätkama oma trippi Wellingtoni.
Üteldakse, et aasta esimesed 12 päeva tähendavad ülejäänud 12 kuud. Viimasel ajal oleme Tiiuga üsna tihti maininud, et armastame oma elu. Aasta esimesed päevad on ideaalsed olnud. Ei oskaks palju rohkem tahtagi. Pole raskusi millest üle ei saaks. Peale mõõna tuleb tõus ja vastupidi. Oleme valmis seiklusteks ja väljakutseteks ning kavatseme ära kasutada kõik võimalused, mis elul meile pakkuda on. Kui endasse usud, ei ole miskit siin maailmas võimatu.
Hääletades saime pm otse Taurangasse, kust on 3 km Mounti. /Teepeal saime ülevaate kohalikest gängidest, kuna mees kellega sõitsime kuulus ka ühte aga ohutusse. Kohalikelt gängi liikmetelt võetakse passid ära, et nad ei saaks minna välismaale pättusi tegema. Kui maja ees elektriliinidel ripuvad tossud, siis sellest majast on võimalik kivi osta./ Kuna bussipeatust lähedusse ei jäänud ja takso nr-it meil ka polnud, hakkasime siis oma suurte kottidega astuma. Olime mingi 45 min käinud ja vahepeal šokolaadipikniku teinud kui üks auto jäi seisma ja küsis kas vajame küüti. Ooo jaaa.. .
Kohale jõudes oli nii hea meel kõiki näha!!!! Tundsin nagu oleks koju tulnud.
Käisime lõpuks Mounti otsas päikseloojangut vaatamas. Päkapikumütsid peas. Kaasas enda tehtud leib (teie mõistes teradega sai), moos ja vein.
Kohalikud tähistavad jõule 25ndal, meie hostel aga 24dal. Toimus suur BBQ pidu. Üllatuseks oli üks keemiline pulber, mis segades veega tekitas lumehelbeid meenutavaid tükke. Kõik olid nii rahul:D. Kokkasime Tiiuga terve päeva, tegime hapukapsast, heeringasalatit ja Napoleonikooki. Peale sööki ja chilli hostelis mindi kohalikku baari ja siis randa. Lõke, avar tähistaevas, merekohin, soe õhk ja hispaaniakeelne muusika kitarri saatel. Ilus punkt meie esimesele jõululaupäevale. Kuid kahjuks ei tulnud jõulutunnet..
Paar päeva enne jõululaupäeva läks meie sõbranje Martina randa jooksma.. peitis oma plätud põõsasse ja jooksis paljajalu. Kui joostud sai, ei suutnud ta meenutada millise ranna sissepääsu juurde ta oma plätud jättis. Rand on siin väga pikk, kuni 10km. Väljas hakkas juba pimedaks minema.. pöördus siis lõpuks ühe mehe (Tony) poole, kes pildistas rannas ja ütles, et ta on eksinud ning ei suuda oma plätusid leida. Mees oli väga abivalmis ja kutsus ta oma ema majja, kust võtsid auto ning hakkasid ranna sissepääse ükshaaval läbi käima kuni lõpuks leidsid Matina plätud. Ilusti hostelisse jõudnud, kutsuti Martinat ühinema nende perega jõululaupäeval ning soovi korral võis ta ka sõbra kaasa võtta. Martina võttis 2.
25nda hommikul kell 10.15 ootas meid auto maja ees, mis viis meid linnast välja Omakotowasse. Armas väike linnake lahe kaldal. Maja asus u 25m kaldast ja pisut kõrgemal, et verandalt avanes suurepärane vaade merele. Väga rahulik ja vaikne kohake. Pere oli väga kena, kõik võtsid meid justkui kui omasid. Jõule tähistati Tony õe juures. Kohal olid vanaema, vanatädi, mehe naine ja ta naise ema + pereema,-isa ja 2 last. Väljas oli väga kuum, üle 30 kraadi. Süüakse siin kergeid toite, erinevaid kalu, salateid. Isegi magustoidud on väga kerged, värsked ja puuviljarohked. Nende jaoks ei ole jõulud nii olulise tähtsusega, kuid veedetakse siiski pere ringis. Kogu pere oli palju reisinud. / Sellel perel oli väga omapärane traditsioon. Kui Tony ja ta 6 õde-venda nooremad olid, saadeti nad jõululaupäeval välja võõraid otsima, et kutsuda neid perega ühinema. /
Martina läks edasi Gisborni ja lõunasaarele. Meie aga alustasime oma surfiõpingutega. Õpetajateks Marcelo Tšiilist- disainer, enamasti siin rannas ei surfa, sest see on liiga igav tema jaoks ja Jaime Mehhikost, väga hea advokaadist kite-surfar, kuid kuna siin varustust laenata ei saa ja osta liiga kallis, siis surfab. Praeguseks oleme juba 4 päeva järest sõitnud. Eile käisime pearannas, kus oli Coca Cola üritus. Palju esinejaid ja erinevaid atraktsioone. Saime lõpuks rannas võrku mängida. Käisime ka kalju pealt vettehüppeid tegemas. Kalju oli kuskil 8-10 m kõrge ja all vahutav vesi, mis peksis vastu kaljusid. Meie ees hüppas poiss kellel oli selg verine:S. Tiiu hüppas 3x, ma ühe.
Hilisõhtune rand täiskuuga, mis peegeldas ookeanil. Avar selge taevas ja nii palju tähti. Shaggy oma boys-idega (palli moodi asjad nööri otsas, pimedas põlesid erinevates värvides) ja muusikapall minimaga. Kui sensuaalne võib ikka naise siluett olla-arutasime selle üle pikalt! Üks tüdruk tantsis rannas kuupaistel niiet näha oli vaid siluett, taustaks suur suur kuu ja tema sära ookeanil.
Teise nädala veetsime korteris. Jagasime seda kuttidega Argentiinast ja Brasiiliast. Käisime kohalikus baaris ja pärast sattusime housepartyle. Noored kasutavad pidutsedes väga palju mõnuaineid.
Aasta viimasel päeval ärkasime varem, et surfata päiksetõusus. Mõte oli hiilgav. 4.35 ülesse, asjad kaasa ja randa. Ainult lained olid puudu. Sellest olenemata oli kõik super.
Uusaastapidu. Alustasime hostelis, edasi randa. Seal esinesid bändid ja toimus ilutulestik. Kogu Mount oli paksult inimesi täis. Pidu lõppes juba kell 1.00. Avalikult joomine on rangelt keelatud. Väga palju housepartysi, kuhu võisid lihtsalt sisse hüpata.
Pidime 1. jaanuaril lahkuma, kuid lahkusime 2. Esimese uusaasta päeva veetsime rannas. Viimane surf enne lahkumist. Õhtul tagasi randa, et teha väike ärasaatmispidu. Peale meie lahkusid ka meie kolm sõpra. Eriline õhtu. Palju rahvast kogunes kokku. Tavaliselt on palju erinevaid seltskondi(hispaania keelt kõnelevad, sakslased jm), kuid seekord oli teisiti. Jäime väikse seltskonnaga kauemaks. Kitarr asendus Shaggy muusikapalliga, kust kostus minima. Täiskuu. Boysid. Väike maadlus Tuuxuga rannas liiva sees pärast seda kui kodused olid talle heistanud (oli õnnest lõhki minemas) + slow motion kaklus:D. Käisime ujumas, täiskuu traditsioonide kohaselt. Tants rannas. Tuli välja, et üks Mike meie hostelist sõidab ka hommikul Napieri ja hea meelega võtab meid kaasa. Kuna kellelgi kiiret ei olnud, siis mõtlesime hommikul kõik koos veel vettehüppeid tegema minna. Mike teadis ka ühte kõrgemat kohta. Tehtud ja hüvasti jäetud..
..algaski meie kolme teekond Napieri. Esimeseks peatuseks oli juga WelcomeBay lähedal, kust oli võimalik teha tarsanikiigega vettehüppeid. Paistis hirmsam kui kaljult hüppamine. Tiiu ja Mike tegid ära. Ma tegin nõks madalamalt, paistab et ei ole minu teema või pean sellega veel harjuma. Nii ilus oli seal, justkui vihmametsas. Piknik. Järgmiseks peatuseks Taupo lähedal asuvad kuumaveeallikad, mis suubuvad jõkke. Jões saad ise liikudes vee temperatuuri reguleerida. Olekski võinud sinna jääda. Noored armastavad seal pidutsemas käia. Kell oli liiga palju ja väljas oli suht pime. Pidime kuskile ööbima jääma. Õnneks oli Mike´l telk. Maastik peale Taupot läheb väga mägiseks ja taimestik kiduraks, peatumispaiku enamasti ei ole. Leidsime ühe teeotsa ja ideaalse koha telgi püstitamiseks, kuid teisel pool maanteed seisid autod, kes jälgisid meid. Creepy, ots ringi ja edasi.. kuni lõpuks leidsime hea koha. Tegime Tiiuga lõkke, Mike õhtusöögi. Tal on lihtsalt nii nii hea hääl ja oskab nii nii hästi kitarri mängida! Suur kuu taevas vaatasime, et kuu paistab eriti valgelt.. tegelikult tuli politsei kohale, kuna mets on väga kuiv ja lõket ei tohiks teha. Olid väga sõbralikud ja lubasid meil sinna telkima jääda, kui lõkke ära kustutame. Hommikul olid auto võtmed kadunud:D. Otsisime igalt poolt ja nii mitu korda. Mike murdis auto ukse lahti ja oh üllatust võtmed olid autos. Autos oli tuli nii kaua põlenud, et aku oli tühjaks saanud. Saime autot käima lükata.
Jõudsime ilusti Napieri, kahjuks Mike pidi jätkama oma trippi Wellingtoni.
Üteldakse, et aasta esimesed 12 päeva tähendavad ülejäänud 12 kuud. Viimasel ajal oleme Tiiuga üsna tihti maininud, et armastame oma elu. Aasta esimesed päevad on ideaalsed olnud. Ei oskaks palju rohkem tahtagi. Pole raskusi millest üle ei saaks. Peale mõõna tuleb tõus ja vastupidi. Oleme valmis seiklusteks ja väljakutseteks ning kavatseme ära kasutada kõik võimalused, mis elul meile pakkuda on. Kui endasse usud, ei ole miskit siin maailmas võimatu.
2 kommentaari:
Tibud nii äge on teie seiklusi lugeda!!! Te olete parajad hullud ka ikka:) Ja nii igatsen teid!!!
uurisin parajasti netist, mis oleks kõige lähedasem eestikeelne vaste inglisekeelsele "oh my" (vist "oh sa mu meie"), kui jõudsin siia blogisse. etskae. kui lõunasaarele sattute, wanakasse (queenstowni lähedal), siis andke teada - pakuks teed ja miskit head teekõrvale ja eestikeelset juttugi. =)
mann
Postita kommentaar