
Elus terved. Püüan anda kiire ülevaate mis meiega vahepeal toimunud on. Elasime kuni eilseni Mt Maunganuis. Tore hostel, mis sai päris koduseks. Peamised pikemaajalised elanikud olid surfarid, oli ka neid kes töötasid seal läheduses. Mount Maunganui on väga ilus koht pikaajalisemaks peatumiseks. Kaunis rand 500m hostelist, sadam jahtidega, mägi, kust avaneb väga ilus vaade, suurepärased inimesed, kes on justkui pereks saanud.
Käisime kaks korda kalal. Kahjuks oli meil vist liiga suur konks. Tundsin kuidas need kavalad kalakesed sööta näksivad, aga konksu otsa minna ei taha. Tiiu õpetas kõigile kalastamistantse:D.
Palju pidusid ja rannas chillimist, koos kokkamist ja erinevate maade toitude proovimist. Seal olles aeg justkui lendas.
Mari:
Nädal enne meie Mountist lahkumist tahtis Martina edasi minna. Mina olin juba end Kaimaisse matkama lubanud. Tiiu oli lubanud Martinaga häälega minna ja sp Martina ei ostnud bussipiletit. Järgmisel päeval oleks see pilet topelt kallis olnud.
Nii läkski siis .. Hommikul jätsime Tiiu ja Martinaga hüvasti ning läksime Danny (UK) ja Marceloga(Tšiili) matkama. Kaimai rahvuspark peaks olema selle piirkonna suurim, kuid info selle pargi matkaradade kohta oli väga minimaalne. Esimesest, Mounti i-punktist saime vastuse, et soovitatakse alustada Katikatist, järgmisest i-punktist Taurangast, kust tahtsime ka bussipileteid osta vastati, et peame Waihist alustama. Waihis tuli aga välja see, et rajad algavad 5-7 km kauguselt. Bookisime endale ka hüti ööseks. Bussiliiklust selles suunas kahjuks ei olnud ja pidime esimest korda hääletama. Uskumatu on see, et olenemata vihmast ja sellest, et me märjad olime, oli max aeg u. 5 min kui kätt püsti hoidsime.
/ ilmaennustus ütles, et pärastlõunal läheb ilm paremaks ning et järgmine päev on ilus päikesepaisteline. Danny pidi 4 päeva pärast koju lendama, sp ei saanud paremat ilma ootama jääda. Ja meile kolmele meeldis vihm/
Esimene rada paistis nii huvitav. Raja alguses olid pisikesed rippsillad, millelt võis näha jõe orgu ning lopsaka taimkattega mägesid. Jõe vesi oli nii puhas. Läbipaistev, helesinine ja vahutas. Valisime pikima raja, mis meid ööseks hütti viiks. Lugesime raja kirjeldust ning see ütles, et suure vihmaga ei soovitata seda läbida. Me olime suureks seikluseks valmis ning ei hoolinud sellisest pisiasjast. Kõndisime pisut edasi ja oh sa mu meie.. aed ja lindid ees: DANGER!DANGER! Näha oli, et rada läks mööda max meetrist kaljuserva, kuid ei paistnud miskit nii hirmutavat. Vaatasime üksteisele otsa ning ma hüppasin esimesena üle aia, poisid järgi. Kõndisime pisut. Paar puud olid ülevalt kaljuservalt alla kukkunud ning teepeal ees, kuid meil õnnestus nende alt ettevaatlikult läbi minna. Mõne aja pärast muutus rada läbimatuks. Liialt mõtlematu oleks olnud oma eluga riskida. Pöörasime tagasi.
Pidime võtma järgmise raja,mis meid sinna hütti viiks, kuid see oli kuskil 10 km kaugusel. Alustasime hääletamist ja ei läinudki kaua kui juba uue raja alguses olime. Vihma sadas ja korralikult. Ei paistnud kuskilt sellele lõppu tulevat.
Pisikesed metsarajad ülesmäge olid nagu mudajõed. Kõndisime, mina kõige ees..kui kuulsin täpselt enda kõrval metssiga häälitsemas. Kutid, kes olid pisut kaugemal, arvasid, et kiljusin niisama. Mõne aja pärast häälitses põssa uuesti ja ka kuttidel hakkas ka kõhe, sest ta oli nii nii lähedal. Üldiselt siin nii lihtsalt metsloomi ei kohta, v.a opossumid.
Kui kohale jõudsime leidsime eest hüti in the middle of nowhere, ilma elektrita ja tule tegemise võimaluseta. Mitu päeva oli sadanud ja väga raske oli leida kuivi puid tule tegemiseks. Õhtusöögiks olime valinud vorstikesed, mis kohe kindlasti vajasid tuld. Olime väga näljased. Ikka sadas. Leidisin katuseplaadid, mõtlesin kasutada neid verandal tule tegemiseks. Kui neid liigutasin, oh üllatust.. metsakuiv. Saime alustuseks pisut materjali. Siinsed puud ei põle nii hästi, üsna raske on lõket teha, eriti vihmaga. Aga lõpuks saime kolmepeale hakkama.
Verandalt avanes suurepärane vaade täiskuule, korraks läks taevas selgeks ja nii palju tähti tuli välja. Kuulsime palju palju veidraid hääli ja nägime metskassi.
Järgmine päev pidime sama teedpidi tagasi minema, kuna teised rajad olid kõrge veetaseme tõttu läbimatud.
Hääletasime Katikatisse ning läksime oma metsariietega restorani veini jooma. Õhtuks olime surmväsinud, kuid õnnelikud kogemuse üle. Poisid ei olnud varem sedasi matkanud. Marcelo hakkas mind MacGiveriks kutsuma.
Ühtegi pilti sellest matkast ei ole, kuna suutsime Danny fotoka ära kaotada.
Tiiu ja Martina Rotoruas
Pidime kohe hommikul varakult teele asuma, nii igaksjuhuks, et pimeda peale ei jääks. Pressisin oma asjad ühte kotti kokku, et oleks kergem hääletada ja olin valmis minema. Kolme tunni pärast oli Martina ka oma hädavajalikud asjad korda ajanud ning oli oma seitsme kotiga minekuvalmis. Päris naljakas vaatepilt. Iga kord, kui keegi peatus pidin kinnitama, et mu sisetunne ütleb, et see ei ole vägistaja. Nalja sai. Autojuhid olid ägedad, Martina veel ägedam.
Mädamunahaisuses Rotouruas ööbisime loodusliku kuumaveebasseiniga hostelis. Parim selle juures oli see, et sain Marile vihmasesse metsa sõnumi saata ja seda pisiasja mainida. Järgmise päeval läksime WAI-O-TAPU Thermal Wonderlandi (meie toast ühe saksa kutiga, kellel oli aouto).Vihma sadas aga ikka oli ilus. Pm see on üks suur vulkaaniline ala, kus on geisrid, metsikult auravaid auke, kokkuvarisenud kraatreid, mulisevaid mudaauke. Vesi on värvline. Nt neoonroheline,- oranž või erk kollane. Väga lahe koht, mis igati vääris oma suht kallist piletihinda.
Õhtul vaatasime linna läbi. Täiesti normaalne oli, kui jalutasid pargis ja keset teed olid augud, kus muda mulises. Terve linn on täis väikseid auravaid veekogusid. Käisime ka maooride kristlikus kirikus ja nende näidiskülas, mis oli küll juba suletud aga ühe dollari eest võisime niisama ringi vaadata.
Äge oli veel see, et täpselt minu kõrvalvoodisse tuli ööbima uus tüdruk, kes oli nii õnnelik, kui kuulis, et mu nimi on Tiiu. Ütles, et ta nägi külmkapis piimapudelit, mille peale oli kirjutatud Tiiu and Martina ning teadis kohe, et ju keegi siit hostelist on Eestist. Ühesõnaga ta on kanada-eestlane ja ta rääkis puhtalt Eesti keel. Elin on sakut ning ta oli ka 98 a Tagametsa laagris. Milline kokkusattumus.
Mounti tagasi hääletamine läks kergelt. Inglise hullude poismeestega sain linnast välja ning habemega kalastajaga, kes ei tahtnud alguses mind peale võtta, kuna arvas, et näeb nii jube välja, et hirmutab mind. Sain otse Mounti, oma hosteli ette.
Kuna Mountis tööd ei leidnud, siis otsustasime, et ei ole mõtet seal niisama chillida. On aeg edasi liikuda..